Minu kolm suhet söögikohaga:)
Ma olen täiesti kindel, et meil kõigil on kogemusi mingi söögikoha vöi baariga, kuhu me elus oma jalga ei töstaks. Olgu selleks siis kehv teenindus või toit, mis kohe kuidagi ei maitsenud.
Minul on neid kohti lausa kolm.No eile oli veel kaks aga õhtuks lisandus kolmas.
Mind tegelt ei ole kerge kuskil söögikohas närvi ajada.Olles ka ise teenindaja, siis saan aru kõigest, et ala saad vale söögi või ettekandjal ongi meeletult kiire. Aga mis siis on minu kolm kohta ja miks ma sinna enam oma jalga ei tösta. Jah, kindlasti äkki kunagi (no ma ei tea millal) ,annan neile uue võimaluse:D
1.Esiteks siis üks kohvik Telliskivis. No ma nime ei hakka nimetama, aga no palju neid ikka seal on:)Igastahes, läksin mina siis ühel kenal laupäeva hommikul sinna, et juua üks kohvi ja süüa hommikusöök, enne shoppama minemist. Olin siis parasjagu peaga kuskil koogiriiulis, kui kahe ettekandja vahel toimus ala selline vestlus, et kuradi jobud on kõik inimesed, miks nad ei või ise hommikul kodus kohvi teha vaid ronivad siia ja meie peame neile küll kohvi tegema ja kooki pakkuma jnejnejne.
No ma sain küll aru, et see polnud ju minu kohta õeldud, sest ma alles peale selle kuulmist tellisin vaikselt kohvi ja omletti, aga no halb maitse jäi ikka. Minu jaoks oleks võinud asi lõppeda, aga kui lauas istudes kuulsin ikka nende vesltust pealt, et mis kuradi eided siin käivad koguaeg ja peenutsevad oma latte tellimisega jnejnjne, siis mul viskas ikka korralikult kopa ette ja läksin leti äärde ja ka ütlesin, et äkki omavahelised jutud, et kliendid on siin kohvikus täielikud idikad oma kohvidega jääksid siiski kuskile taharuumi. No ma sain sellise kena nähvamise vastu, et nemad võivad rääkida mida nemad soovivad ja tehti selgeks ,et tee et kaod siit oma kohviga:D Rohkem pole sinna läinud.
2.Teise kohaga oli siis selline lugu, et üks vanalinna restoran kutsus meid töökohaga sööma ja tutvuma, et kui meil leidub külalisi, kes otsivad restorani väljaspool maja, siis oskaksime neid soovitada.Kõik oli väga tore ja ütlesime,et tuleme röömuga.Restorani juhataja siis saatis meile ette menüü, mida pakutakse. Eelroaks oli siis mingi salat pähklitega, pearoaks oli mingi lind meekastmes ja magustoiduks taas asi pähklitega. No asi oleks tore, kui mul poleks allergiat nii mee kui pähklite vastu :)Ehk siis minu jaoks polnud seal midagi süüa:) Saatsin siis juhatajale kena kirja, et kas kuidagi saaks mulle vastu tulla, sest no ma ei saa kohe mitte midagi sealt süüa. Juhataja vastas mulle, et tal nii hea meel, et ma selllest rääkisin ja loomulikult ta ütleb selle kokale edasi ja nad teevad mulle midagi muud.Pakkusin ka enda poolt, et kui neil pole see võimalik, siis ma lepin sellega ja saadan enda asemel kellegi teise. Tema vastu ,et ikka loomulikult kõik õnnestub ja ootavad mind
Noh kohale jõudes selgus see, et keegi ei teadnud midagi:D Kui ma sellest mainisin, siis teenindaja ütles, et tema ei tea midagi ja midagi pole teha. Isegi see, et palun pange lihtsalt kurki ja tomatit taldrikule ei töödanud. Toodi ikkak see pähklitega salat.Pearoaga läks lausa nii, et taldrikule pandi kaks kartulit- neid sain süüa. Nii et kokkuvõttes sõin kahte kartulit ja leiba:) Hiljem juhatajale kirjutades, et mis siis juhtus, teatas ta, et tal kahju ja ta oli küll edasi õelnud jne-aga mis seal enam. Mina vastasin omalt poolt, et kahjuks ma ei saada MITTE KUNAGI sinna kedagi sööma, sest kui isegi sellise asjaga ei suudeta vastu tulla, siis miks ma peaks seda kui head kohta soovitama. Ja oleks ma siis tõesti niisama pirtsakas olnud, ma ise pakkusin lahendusi.
3.Kolmas koht tuli siis eile. Mul sai ausalt mõõt täis. Narva maanteel on siis üks selline kena sushikoht, kust ma olen ikka väga palju kaasa tellinud kui ka kohapeal söönud. Ja ma olen mitu korda silma kinni pigistanud, kui nad on teinud vale sushi, osad sushid üldse unustanud ja ma olen ka leppinud, et teenindus on kuku perseli väärt:)
Eile siis läksin sõbrannaga sinna sööma. Lauas istusime kaua, kuni üldse keegi tuli. Jah, see pole probleem, sest muidugi oligi neil kiire, aga peale tellimuse võtmist ei suudeta isegi 20 minutit tuua lauda cocat ja klaasi veini.Muidugi cocat ma ei saanud, see sai nimelt otsa. Kõrvallaud sai viimase endale, kuigi tulid hiljem 🙂 Kuna ma siis cocaga patustada ei saanud, siis palusin klaasi kraanivett.No me joogid saime ka alles siis, kui sõbranna korduvalt küsis 🙂 Teenindus oli lausa nii halb, et lausa häiris söömist 🙂 Omavahel seal ka teenindajad midagi õiendasid ja üks türuk ainult lonkas keset saali, nagu oleks sushiga vastu küüru saanud. Arved saime ka suure surma peale. Ja teate mida, tänapäeval maksab kraanivesi 1 eur!!!!! Nagu päriselt on veel olemas söögikohti, kes küsivad klaasi vee eest euro?Ma maksan kodus terve kuu aja vee eest mingi paar euri. Ja ärge tulge mulle rääkima, et vaja on töötajatele palka maksta ja elekter maksab jne- see pole normaalne koht teenimiseks. Näiteks Bollikas on imeharva, kui keegi joob ainult kraanivett ja midagi muud kõrvale ei telli.Alati tellitakse. Omanikud juba teavad, et see pole koht teenimiseks, et küsida kraanivee eest raha.
Muidugi see vesi oli ka pandud sõbranna arvele. Ja siis ma läksin närvi.Ütlesin teenindajale et ma ei ole nõus maksma vee eest.Põhimõtteliselt ma kammisingi euri pärast. Esiteks me ei saanud mingit teenindust, jooke ootasime 20 minutit ja sedagi selleks, et teada saada, et viimane coca läks kõrvalaluda. Teenindaja vastas mulle nipsakalt, et okei, ma ei võta selle eest raha, aga et ma arvestaks, et kui ma tahan järgmisel korral tulla, siis ma pean vee eest maksma.
Ja teate mis. Ma ei tahagi enam sinna minna. Ja kui kunagi peaksin minema, siis ausõna võtan oma klaasi kaasa ja võtan vetsust kraanist vett :DDDD
Kas teil on selliseid kohti, kuhu te mingi hinna eest ei taha tagasi minna, sest saite kehva kogemuse?
Kaks asja on minu elus kindlad.
…Nii kui ma laeva astun, tuleb merel kohe torm.
…Nii kui ma eestist lahkun, kukun ma ennast kohe puruks.
Selle laevasõiduga on juba omaette komöödia. Ema alati helistab mulle, kui väljas hull torm, et ega lapsuke pole taas laevas. Mina ei tea mis ime see on ,aga iga jumala kord on merel selline tuul, et palun laevas põlvili jumalat, et laev ei läheks põhja ja ma ikka ei peaks seal külmas vees hulpima. Ma ausalt ka räägin, et kui õues sillerdab päike, rohulibe ka ei liigu , siis mina lähen laeva ja tõuseb kohe mingi hull tornaado.
Ma ei tea ausalt mitte ühtegi korda, kus ma oleks olnud nii laevas, et ma saan rahulikult istuda ja ei pea silmadega päästeveste otsima. Mingi kord kui laevas olin, siis mulle tilkus tormiga kuksilt akna vahelt lausa vett pähe:D
Teine kindel asi on see, et mul õnnestub alati ennast lõhki kukkuda. Kena näide siis viimasest korrast. Läksin siis viimane kord Helsingis laevast maha, astusin eskalaatorile ja järgmine hetk oli see, kus ma kukkusin perseli, nii et sabakondist lõi tuld välja. Ja kui ma sealt püsti tõusin, siis panin ninali maha ja kohe lausa nii, et ma jäin sukkadega sinna vahele kinni. Kinni jäin ma lausa nii, et põlvega sinna eskalaatori vahele. Ma ausalt ka ei tea, kuidas see võimalik on:) Selleks, et oma põlv sealt lahti saada, tirisin ma oma jalga nii, et ikka koos nahaga. Nii et see polnud ei meeldib vaatepilt ega ka tunne. Õnneks sadama töötajad reageerisid kiirelt.Panid eskalaatori kinni, et ma saaks ennast sealt lahti. Sadamast väljusin ma nii, et jalg puhta verine ja sukad lõhki. Inimesed küll vaatasd imelikult, aga noh mis seal ikka.
No ja siis eelmine aasta Filipiinidel.
Tegime rannas pilti. Pilt tuli selline:
Aga teate kuidas tegelt oli.Tegelikus oli selline, et peale seda, kui see laine mul kenasti üle turja käis, lendasin ma kenasti paar meetrit mööda koralle. Kui püsti sain, olin igast otsast katki ja veri voolas nii, nagu keegi oleks mulle seal laine sees nuga andnud:D
No ja siis ma tulin korra Egiptusest tagasi nii, et ma reaalselt kukkusin silma siniseks. Jah okei, ma olin ka pea kaks nädalat ennast bassu ääres ginniga lõbusas meeleolus hoidnud aga ikkagi 🙂 Võin kohe kindlalt väita, et alati ma pole napsune olnud vaid lihtsalt ma kukun kuskile 🙂 Ei tea jah miks mu jalad lödiks lähevad 🙂
Ahjaaaa, kunagi ammu , kui tegin esimest langevarjuhüpet, siis maandusin kohe ilusti ja korralikult puu otsa. Milleks ikka maha tulla kui saab ka seal metsas kõlkuda:)
Ma ei tea, ma peaksin endale vist järgmisel korral mingi raudrüü selga ajama. Või see on ehe märk sellest, et istu kodus ja ära reisi.
Ära usu , mida näed :)
Siis, kui mul vahest need masekahood peal käivad, siis mu sõbranna ütleb alati, et Kats, ära usu seda mida piltidel näed. Alati pole elu selline, nagu inimesed tahavad seda teistele näidata ja ma ei tea kunagi, mis kellegi kodus ja elus päriselt toimub.
Võtame kasvõi jõulud. Kas saab veel rohkem panna neid paganama kuuse ja põhjapõtrade pilte. Järsku olid kõik kuskil ümbert kinni tantsisid ümber kuuse, tegid mega hüper kallisi . Kõik pildid lihtsalt nõretasid armastusest. Siis tekib küsimus, et no mis siis enamus aasta toimub, istutakse erinevates tubades, ainult pühade ajal võetakse ennast kokku 🙂
Siis nägin ühel päeval sõbrannal hullu armastusest nõretavat pilti ja tegelt temaga rääkides selgus, et asi on ammu jumala metsas, aga sellest lihtsalt ei taheta veel rääkida:)
Ja no varsti tuleb see valentinipäev kus terve feissar ja insta pöörab taas ära:) Muidugi taas tõdesime, et nagunii pooled inimesed lähevad alati kevadel uusi suhteid otsima ja siis oleme meie vallalised taas platsis, kui taas jagamiseks läheb 🙂 Nõme nali ma tean 😀
No muidugi. Kes see ikka tahab panna pilti, kus sa juba pooleldi tahaks oma kaaslast maha lüüa, ise näiteks näed välja kole kui mu elulugu jne sellised pildid. Ei pane meist keegi selliseid pilte, ikka teeme enne korraliku tuuningu, et näeksime piltidel välja röömsad nagu röösad põrsad ja elu nagu oleks lill.
Me ei näe mitte kunagi teiste inimeste sisse, ega tea , mida nad päriselt tunnevad.Minul endal on mitu sellist pilti üleval, kus ma näen välja mega õnnelik, aga tegelt on mul sisemuses selline valu, et tahaks karjudes minema joosta. Aga vahest lihtsalt ma olen hambad ristis teeselnud , et kõik on elus hästi .
Ma olen endale uueks aastaks andnud paar lubadust ja üheks on see, et ma ei teeskle, kui mul on kõik sitasti. Tunnistangi ausalt, et asi on persses ja ootan et tuleks uus päev , uute lootustega.
Kõige tänulikum olen ma kindlasti ühe erilise inimese üle, kes on saanud minu silmis mulle väga oluliseks inimeseks. Keda ma olen usaldanud, kes on minu jaoks alati olemas olnud. Aitäh sulle!
Kas teie olete omale uueks aastaks lubadusi andnud?
Otsusta , mitte ära vingu:)
Egas midagi pole teha, tuleb jälle meestest kirjutada. Tööst pole mul midagi kirjutada, sest ma nagunii olen seal koguaeg ja midagi uut pole toimunud 🙂
Lugesin siis mingi päev Malluka blogist, et kas eksidega on võimalik söbraks jääda. No ma nüüd enda kohta ei saaks õelda, et ma kõigiga suur sõber oleks. Päris ära ei ka ei jookse kui tänaval näen, mokaotsast ikka tere ütlen ja mõni saab isegi sünnipäevaks kena õnnitluse. Ma muidugi ei saaks õelda, et mul on neid kõvasti olnud, mõned ikka:) Teine asi on see, kas on mõtet sõber olla meestega, kellega oled mingi aeg suhelnud.
Ma siin mingi aeg tagasi kirjutasin, et Tinderist võib leida normaalseid inimesi. Ma olen siiani samal arvamusel, aga siiski kui sellest midagi välja ei tule, siis pole ka mõtet ilmselt mingit sõprust jne hoida. Miks ma siis nii arvan?
Ma olen mingi tuhandeid kordi halanud, kuidas ma ikka kedagi ei leia ja kõik on ebanormaalsed jne. Iga jumala 31 detsember räägime oma sõbrannaga(Tsauka Krissu ;), et no järgmine aasta hakkame viksiks ja viisakas ja rahuneme maha. Ja no siis taas saab aaastaring täis ja me endiselt kepsutame ringi:)
See minu halamine, et ma olen ikka nii üksi-käib hooti.Mõnikord olen julmalt kurb, siis saan ikka aru, et pole häda midagi. Kaheksa aastaga olen ma nii iseseisvaks muutunud, et ma kohe lausa ei oska enam oma rutiinist välja tulla ja kellegi teisega arvestada. Nagu mu töökaaslane mulle ütles, siis minust on saanud mees. Inimene , kes ei vasta kohati sõnumitele, vaikselt itsitab pihku kui mingi mees huvi näitab ja teen ikka mida mina tahan.
Mingi aeg tagasi suhtlesin ka siis ühe noormehega. Ma siiani arvan, et ta on üdini normaalne inimene ja ka väga tore inimene, lihtsalt mina ei tundunud mingeid suuri tundeid ega tahtnud isegi midagi panustada. Sõbranna arvas, et võiksin siiski oodata, et no äkki kuskilt võsast ikka need tekivad. No mul küll sellesse usku pole.Ma olen 33 aastane ja ma tean mis tähendab olla armunud nii, et maa on must ja tunded löövad üle pea. Mina temaga neid liblikaid ei tundnud. Ja üldiselt olen ma siiski selline inimene, kes teeb asjadele kiire lõpu. Libilikatega seoses meenub mulle, et saatsin siin mingi aeg tagasi ühele vanale armastusele kaks päeva varem sünnipäevaõnnitluse, sest mul endal oli kindel plaan olla terve nv kodus ja telefon väljas. No läks taas nii, et see ei õnnestunud ja ma läksin ikka peole. Aga seda sõnumit saates lendasid liblikad lausa nii, et hing pidi kinni jääma. Oh jah ma ütlen..
Jutton palju lappama läinud, aga miks siis mitte sõprust säilitada? Nimelt olin ma sellele Tinderi kutile korduvalt rääkinud ,et ma pole see, kes annab meestele aru, et mis kell ma tulen, kellega tulen ja mis ma üldse koguaeg teen. Kui olla niikaua vaba kui mina, siis on siiski minu harjumus tulla ja minna millal mina tahan. Egoistlik? Jah!
Nii ja mida teeksite teie, kui te saaksite sõnumi, et miks sa pole terve päev kirjutanud ja küsinud kuidas mul läheb? Esiteks olin ma hämmingus. Kes üldse saadab sellist sõnumit. Ma nagu mõtlen et mis mees saadab sellist sõnumit?Mina olen küll selliseid sõnumeid pubekana saatnud.Ja see sõnum oli muidugi selline murdepunkt, et selle inimesega ei tule kindlasti mingeid tundeid ega värki.
Ja nüüd viimasel nädalavahetusel oli mul taas tunne, et see sama noormees taas vingub ja lükkab mulle puid alla. Peale seda , kui ma talle tunnistasin, et saan vaid sõprust pakkuda, oleme ainult paar korda suhelnud, sest tema ütles, et ta otsib siiski suhet mitte sõpra. Ja nv sain ma sellise kena ütlemise, et see, et ma olen koguaeg sellise suhtumisega, et mina saan ja tahan. No halloo, olengi. Ja mis see peaks enam huvitama inimest, kellega nagunii ei olnud ega tule ka midagi. Miks peab nagu rikkuma seda, et ma pakkusin sõprust. Miks peab siiski sellise kena sõnumi saatma, et ma olen selline ja selline.Keda see enam huvitab milline ma olin või olen. Kui mina üritan siiski olla viisakas ja pakkuda sõprust , siis hetkel ma isegi ei taha üritada suhelda.
Kahjuks ma ei hakka mitte kunagi ennast ühegi mehe pärast muutma.Teesklema, et ma pole iseseisev, et ma ei saa millegagi hakkama ja mul on vaja meest, kelle õlale pead toetada. Ma olengi selline eraelus, et teen mida mina õigeks pean ja käitun ka vastavalt inimesele. Ja mind tegelt ka ei huvita, kas mingi suvaline tutvus arvab sellest midagi või mitte. Kurb, aga nii see kahjuks on. 
Ning jah, ma võin vinguda ja viriseda, et ma olen üksi, aga siiski on see minu elu ja otsus. Ja niikaua kuni keegi mulle puid alla paneb, niikaua on ka minu otsus teha mida heaks arvan.
Uhh, sellest sai nüüd pikk postitus, aga loodan et arusaadav 🙂
Räägin väikse nalja ka lõppu. Nimelt too nv kui peole ikka läksin, siis tegi sõbranna mulle kena triki.Nimelt läksime siis vallaliste peole. kus ma jutustasin ühe meeldiva noormehega.Mingi hetk kaotasin ta silmist. Enne kojuminekut ütlesin peole jäävale sõbrannale, et kui seda kutti veel näed, siis anna mu number talle. No ja mida siis sõbranna tegi. Tuled läksid põlema, läs viimaseks korralikuks jagamiseks peol ja paganama sõbranna- numbri andmise asemel lahkus ise selle kutiga peolt :))))
Miks sa küsid selliseid küsimusi?
Sattusin mina siin siis lugema ühte artiklit , kus oli ära toodud 10 kõige jubedamat lauset, mida õelda vallalistele inimestele 🙂 Panen teile ka siis need kenad laused kirja ja võin juba etteruttavalt õelda, et ma kohati lausa jälestan neid lauseid:)
No mis mõttes ikka veel? Kas reaalselt kõik on unustanud, et mul on ikka päris mitu suhet olnud oma 33 eluaasta jooksul. Ja no võite kohe täitsa kindlad olla, et kui ma ikka kunagi selle mehe leian, siis saavad sellest toredast sündmusest ikka kõik teada. Ilmselgelt uputan selle infoga terve FB üle ja ei imesta kui salaja ka snäppe teen, et ikka näidata, et mees olemas. Kalamaja kohale lennutan ka helikopteri sildiga-Joppas, Kats leidis mehe:)See küsimus on ka minu arust sama , kui küsida mõnelt sõbrannalt, kas oled ikka selle tropiga koos 🙂 Ma ikka arvan, et mulle on teisi küsimusi kah 🙂
Jeps, mitu sõbrannat on mulle seda välja pakkunud. Ma ei tea, kas ma siis olen tõesti nii hirmutav, et ei tohi mehele näidata vaid mind peab kuskilt pimedas keldris hoidma. Jah, ma saan aru, kui sõbranna on just tutvunud uue mehega ja armastus on pea segi löönud, aga no kui ollakse ikka juba 8 aastat koos, mida seda meest peab siis koguaeg passima.Aega ikka tuleb ka teistele leida, mitte seal kodus ainult kudrutada 🙂
Jah, mind on kutsutud sünnipäevale, kus oli 60 külalist ja kõik olid suhtes. Lõpuks hakkas õhtujuhil minust kahju, kui nägi et ma üksi koguaeg passin ja tantsutas mind ise.
Ma enda arust olen ka megasuperhüperlahe.
Kas sa oled proovinud seda kohtinguäppi. Mu sõber leidis endale sealt kaaslase.
No hallooo, Tinder on mulle selge nagu viis sõrme. Ilmselgelt ma olen igast portaalides tuulanud edasi ja tagasi.Isegi leidnud.
Jah, ma tean tõesti mis minu head ja vead on. Ausõna ma olen isegi püüdnud osade vigadega tegeleda, aga kahjuks ma ei saa mingeid oma põhimõtteid muuta. Kõik inimesed on erinevad, nii ka mina. Ja ma ka ei viitsi seda juttu kuulata, et ma teen midagi valesti. Vot ei tee.
Sa leiad armastuse siis, kui sa lõpetad selle otsimise (või ootad seda kõige vähem).
No ma ei leia, et ma luuran mööda linna ringi, silmad kilamas peas ja otsin kedagi. Ma olen oma elus olnud korduvalt olukorras, kus ma ka olen leidnud kellegi, aga siiski pole see inimene minu jaoks või ei teki minul tundeid. Niisama punnitada ka pole mõtet. Või olen ma ka olnud olukorras, kus vanad suhted mind siiski kummitavad jne. Ja no midagi pole teha, ma olen seda muinasjutu usku tüdruk 🙂
Sellega ma nõustun ja ka tegelen sellega.
No mina sooviksin ka. Aga kurvemal juhul tead sa mingit sõpra, kes muidu on lahe inimene , aga meie kohe mitte ei sobi isegi ühes ruumis viibima. Selline sõpradele tutvustamine on alati kahtlane 🙂 Ja sellega meenub mul sõbranje, kes tahtis mind oma sõbrale tutvustada, aga noormees vaatas mu pilti ja ütles, et ma pole ikka tema maitse :))))
Kas te reaalselt ka arvate, et jube lahe on koguaeg oma elu korraldada 🙂 See ikka võtab kõvasti energiat, et endale üksi plaane teha. Vahest ma lihtsalt tahaks diivanil istuda ja oodata, et keegi teeks mulle pannakaid ja õhtuks plaane. Ja sellel elul on nii häid kui halbu külgi. Tore on mitte kellegile aru anda, aga samas lähed enamus kordadest peolt üksi koju 🙂
Tule minuga sööma :)
Kui inimene tuulab ringi igast suhtlusportaalides, siis paratamatult jõuab kätte see hetk, et mingil päeval saad ikka kellegagi kokku.Minu sõbranna ütles, et selline kohtamine ikka nii äge.
Minu arvates on selline olukord äärmiselt stressi tekitav. Esiteks sa ei tea mitte kunagi, mis või kes sind ees ootab. Mu kõik sõbrannad mäletavad mu kohtingut, kus noormees rõõmsa näoga pühkis aga ninast tatti kampsunisse ja tema elu oli ilus.
Enamus minu kohatud noormehi on Tinderis olnud mega hea jutuga. Vaimukad ja üdini toredad.Ma muidugi mõtlen neid mehi, kellega saab suheldud, mitte neid kes kohe küsivad kas olen nõus pikali viskama nende voodisse.
Paraku on päriselu vahest vägagi erinev sellest, kellega sa kokku saad. Olen minagi ju kohtunud inimestega, kes on jubedad kui minu elulugu.
Jah, ma pole ise ka mingi Victoria Secretsi modell aga nooooo jumal…..
Ja unustage kohe heaga jutt, et inimese sisemus loeb. Ma ikka enne tahaks istuda lauda, kus mind ei oota mingi õudukas ,kes on enda pildid nii ära tuuninud, et ma pole isegi kindel, millist programmi on selleks kasutatud, et nii püss netis välja näha.
Inimestel on ikka võimalus ennast suuremaks ja toredamaks jutustada, kui nad päriselt on. Ilmselgelt on pooled vennad, kes minuga jutustanud, sellised mõnusad õllekõhud, istuvad maika seljas tugitoolis ja rüüpavad õlle. Ja siis jutustavad mulle, et nad näevad välja nagu Brad Pitt muiste.
Ja minu elu on ikka selline huvitav. Ma ikka vahest arvan, et mul selline kanaaju. Pidevalt lähevad kohtingud persse, aga ikka ja taas ronin ma neile uuesti ja loodan parimat.
Aga no nagu õeldakse, siis lootus sureb viimasena. Näiteks võin kindlalt väita, et pühapäeval sain taaskordse Tinderi “ohvriga” kokku ja esmamulje on vägagi okei.
No mis sellest, et ta lasi mind laupäeval üle. Lausa nii, et kokkusaamise asemel tõmbas kuskile peole. Vähemalt pühapäeval võttis ennast kokku ja saime siis näost näkku kokku.Ja see ka väga ei lugenud, et enne minekut tõmbasin katki oma seeliku luku ja mul oli kaks valikut. Kas minna palja peega kohtuma ja teeselda, et see ongi okei, et mu riided lõhki, või osta kiirelt uus seelik. Valisin viimase 🙂 Aga söögikohas tõmbasin kohe oma sukad puruks ja sain ikka istuda nagu vana hea Kopli neiuke. Savi.
Stressi tekitavad need kohtumised alati. ´Mida panna selga, kas üldse on midagi rääkida või istudki vaikselt ja noogutad niisama. Netis saame me ennast alati vabamalt tunda, päriselus ja kohtudes see ei õnnestu.
Mina muidugi olen see vana ment ka, et ma pean terve eluloo ka ära küsima ja niisama keerutamist ei salli. Istun nagu väike füürer vastas.
Kõigile, kes kahtlevad, kas kasutada suhtlemisportaale , siis mina annaksin rohelise tule. Jah, sellise normaalse venna leiad mingi nii, et enne suhtled saja ebanormaalsega ja siis võib jopata, et polegi paberitega ja ongi päriselt see, kes eelnevalt sulle kirjutades.
No mine ja ela oma eelarvamustega :)
Mingi paar korda aastas tabab mind see hetk, kus ma tahaks räigelt koristada ja pooled oma asjad nelja tuule poole saata. Selline rahutus tuleb hinge. No ja paar päeva tagasi ma siis hakkasin kraamima. Viskasin lihtsalt pooled asjad minema. Esiteks , ma muidugi läksin poodi ja ostsin omale riiete jaoks stange. Mul lihtsalt on niiiiiiipalju asju, et need ei mahu enam kuhugi. Mu sada kleiti , mis rippusid ukse küljes, tekitasid vaikselt olukorra, et uks kukub kohe hingedelt ära. Ja ma ikka mainin ära, et ma panin selle stange oma pisikeste kätega ka kokku:) Ah mis siis et kõigub, lükkasin seina vastu-äkki ei kuku pikali.
Igastahes , tõstsin ma ka oma voodi teisse kohta ja kui ma olen üldiselt igast fengi ja asjade mutt, siis seekord ei pööranud sellele suurt tähelepanu.
Voodi tõstetud, hakkasin kohe mõtlema, et raudpolt voodi valesti ja magan seal halvasti. Kohe tekkis mingisugune eelarvamus, mis on mul üldiselt kõigi ja kõige suhtes.
Ma tegelt ka ei saa aru, kuidas ja miks ma olen selliseks muutunud, et mul on absoluutselt koguaeg eelarvamused ja kahtlused. See , et ma paras ment olen, seda ma olen endale alati tunnistanud. Ma olen selline korralik uurija ja puurija. Kõike on mul vaja teada ette. Ei ole ju võimalik, et saaks näiteks inimesega tuttavaks ja siis saaks tema elust rohkem teada- ei enne on vaja. Ja mul hakkab kohe veresoon kaelal tuksuma, kui kohe kõike teada ei saa 🙂
Siin mingil päeval käisin sõbrannaga söömas ja suure õhina ja röömuga rääkisin, et näe vot, uus Tinderi match ja no jumala okei inimene on… ja siis pidin kohe mainima, et no kindlasti on taas selline hambutu ja mähkmetes vend…nagu tavaliselt minu kohtingu vennad on. Viska üht koos teisega :)Sõbranna lihtsalt naeris ja teatas, et ma ikka täis idikas. Et ma ei saa koguaeg panna inimesi ühte patta ja isegi ei anna kellegile võimalust endaga suhelda 🙂
)
Tegelt on see, et ma pole selle inimesega mitte kui kunagi kohtunud, isegi ei saa õelda, et ma ka kohtuks ja juba ma suudan igast eelarvamusi endale tekitada.
Ja no appi kes olen mina, et üldse inimestest midagi arvata, enne kui ma pole nendega isegi tuttavaks saanud.Mu enda kapp koliseb niimoodi luukeredest, et hea kui ukse kinni saan 🙂
Mina ei oska ausalt endale seda avatud meelt tekitada, et läheks kohe puhta lehena päevale vastu.
Kuidas teiega on, kas teil on eelarvamusi millegi või kellelgi suhtes?Täna ma näiteks avasib salatikarbi ja ütlesin oma töökaaslasele, et mulle see kindlasti ei maitse😂
“Tere, kas ma räägin Katriniga…”
Ilmselgelt oleme me kõik saanud selliseid toredaid müügikõnesi, kus pakutakse igast jama sulle müüa. Mulle näiteks pidevalt helistab Tele2 ja uurib, ka ma olen ikka täiesti kindel, et ma ei tahaks nendega ühineda. Siiamaani ma siiski pole tahtnud 🙂 Aga järjepidavad nad igastahes on. Siinkohal pean ka märkima, et nad on äärmiselt viisakad. Alati ikka vastan neile, et pole plaanis ja nad röömsalt teatavad, et proovime siis poole aasta pärast uuesti 🙂
Noh, ega mul on muidugi neid blokitud numbreid ka juba palju telefonis, sest ma ei viitsi nendele kõnedele korduvalt vastata 🙂
Asi, mida ma alati teen, on osalemine Emori uuringutes. No kui ikka tahetakse teada, mis pesupulbrit ma ostan ja kui tihti ma kanget tarbin- no ikka võin vastata. Emor ahvatleb ka kinkekatega, mida ma muidugi siiani võitnud pole, aga no lootus sureb ju viimasena.
Telefonimüügi õnge olen ma muidugi ka korra langenud. Neiuke seebitas mulle nii hästi ühe ajakirja maha, lubades igast nänni ka veel kaasa ja no kuidas ma ikka ütlen ei 😀
Niisiis, olen täiesti sada prossa kindel, et ka teie saate neid müügikõnesi 🙂
Eile helises siis taas mu telefon, võõras number ja reibas naisehääl küsis legendaarse küsimuse”Tere, kas ma räägin Katriniga?”
Kõne alguses nagu kõne ikka. Tutvustus, kus firmast neiuke helistab ja kas mul on aega rääkida. Minu vastuse peale, et natuke ikka aega leian, aga mitte palju, sest viibisin parasjagu tööl, hakkas neiu uurima, et kuidas ma siis ikka nende Teliaga rahul olen .
Mul on kodus nimelt Telia. Olen sellega äärmiselt rahul ,midagi kurta pole ja oma saated saan vaadatud. Nii ma ka talle vastasin. Neiuke hakkas mulle pakkuma mobiilseid teenuseid, mille peale ma otsustavalt koheselt vastasin, et ma olen oma telefoni operaatoriga nii rahul, et ma sada prossa ei soovi vahetada. Ja siis see algas:)
Järgmisena kuulsin ma telefonis sellist eriti innukat kiljatust, et issand kas TÕESTI Elisa pakub teile 3 euri eest netti kuus?????EEe ei paku, aga pakub selle 11 euri eest kuus piiramatult netti ja sõnumeid ning kõnesi, et saan kõvasti oma telefoniga netis hullata.
No aga äkki ikka parem nett koju, oli järgmine kiljatus!!!! No ikka ei taha koju ka, sest arvutit mul pole, tahvel on ma ei tea kus kindlas kohas ja diivanil aeledes istun telefonis, millel mu juba on piiramatu nett. Ja kuulge hallloooo, ma olen 24/7 tööl, mul pole aega isegi telksu vaadata.
Noh, minu jaoks oli see kõne juba suht lõppenud , aga siis hakkas selline korralik pressimine, et kuidas ma ikka ei võta seda ja noh üleüldse. Järgmisena tuli lihtsalt selline lause:
“Katrin, milles on asi, kas te tegelete hetkel millegi tähtsaga, et te ei suuda pakkumist vastu võtta ega otsustada!!” See kena lause tuli ka sellise innuka kiljatusega. No mida helli, võibolla ma tõesti tegelen millgagi, kuradi tööga näiteks.Või hoopis istun ja nokin nina ja sügan kõhtu- mis see kuradi kellegi asi on, mis tähtis tegevus mul on.
Muidugi häiris mind ka uus Telia personaalne lähenemine, kus mind kutusti aina eesnime pidi. ” Katrin ja Katrin ja Katrin ja Katrin!!!!!!”
No ma hakkasin sellel hetkel juba vihaseks minema. Kõnet ka lõpetatud ei saanud, sest nii kui ma olin juba mingi 200 korda korrutanud, et ma ei soovi midagi ja aitab nüüd jutust, tuli sealt lihtsalt aina mingit mula ja teksti ja mind see tsikk enam üldse ei kuulanud. Mul ausalt juba veri jäi seisma ja hakkasin vihast pahisema. Mis kuradi õigus on Telia töötajal mind telefoni teel terroriseerida??? See kogu kõne oli lihtsalt nii inetu ja kole, et ütlesin talle, et ma olen lihtsalt nii vihane ja kui see kõne kohe ei lõppe, siis ma ausalt tulen juba läbi telefoni kallale:)
Ma isegi ei osanud enam seisukohta võtta. Kui ma üritasin midagi vahele õelda, seda ei lastud- lihtsalt selline korralik pressimine ja ebaviisakas käitumine. Mudugi lõpuks sain ma selle kõne lõpetatud ja oi kui vihane ma olin. Mu tuju oli nii rikutud, et läksin ja tegin kohe kaks suitsu järjest. Ja kuidas ma vandusin ja ropendasin! Ja et asi ikka täiuslik oleks, saatis see sama plika mulle meili, alustades seda nii” Tere Katrin, Vabandan, kui Teie jaoks see vestlus oli ebameeldiv , aga saadan siiski teile pakkumise”
Nagu mida p***set, kas sa nagu enne ei saanud aru, kui ma kakssada korda juba ütlesin EIIIIII !! Et ma olen juba nii vihane, et ma lausa värisen üle kere!
Egas midagi ,võtsin ühendust Teliaga, sest minu jaoks oli see kiri viimane piisk. Telia soovitas muidugi kaebuse kuskile nende info aadressile saata.Noh, kahjuks mina pole selline tots. Kui mina vihatsan ja tahan kaevata, siis kasvõi läbi ussiemmi leian õige ülemuse.
Natuke oli lihtsalt vaja Facebookis oma muret kurta ja tänu sõpradele oli tunniga õige ülemus leitud.
Õnneks Telia oma kõned salvestab ja sain ka selle neiu otseselt ülemuselt vabanduse, mida ma olin väärt juba hommikul. Jah, neiu läks üle piiride ja see vabandus tema ülemuselt oli see, mida ma nimetan klienditeeninduseks. Aga ka täna, on mul sellest nõmedast kõnest s**ta maitse suus ja ilmselgelt ma ei võta lähiajal ühtegi võõrast numbrit vastu!
Psühho exid :)
Eile sattusin lugema artiklit, kus üks neiu kirjutas, et kuidas ta on oma ühe sõbra pärast mures, sest tal pidavat täielik psühho eks olema:)
No ma ei tea, eks me kõik oleme ju lahku minnes mingis mõttes hulluks läinud. Mina näiteks oma minevikust mäletan eredaid hetki, kus nii mu eks, kui ka mina saime aru ,et ma oleks ikka pidanud rahulikult hullari ukse lahti tegema ja seal veidi rahunema.
Sõbrannade elust tean ka päris mõnusaid ja kirevaid jutte, kuidas katus peale lahkuminekut ära sõidab. On nad nii kivi aknasse visanud, uuele pruudile klubis tohlaka andnud kui ka maja akendest sisse luuranud.
Oma elust saan eheda näite tuua, kui kunagi eksist lahku taas läksin( läksime mingi sada korda lahku), ning arvasin ,et kõige õigem on reede öösel passida tema maja ees, ise istudes autos, kujutades ette, et ta tuleb 100 erineva naisega peolt ning ennast sellega üles keerata. Muidugi ma väsisin enne ära kui ta koju jõudis 🙂 Aga tegelt kui nüüd järgi mõelda, see pole ju normaalne, passida kellegi kodu ees. Mida ma siis seal näha veel tahtsin, läheb aknalauale 100 naisega mürama või mida? Samuti olin see hull, kes saatis ikka niiiiiiiiii palju sõnumeid, et oleks saanud kena 700 lk raamatut kokku. Sõnumeid läks teele kiiremini, kui silmgi pilgub. Samuti häkkisin ma sisse tema arvutisse- korduvalt!
Takkajärgi võin õelda, et ma käitusin enamus olukordades nagu täielik psühho- nii teda terroriseerides kui ka üle piiri ja võlli minnes.
Päris pikalt tegin ma ka endale seda, et olen käinud korduvalt oma vanu peikasi luuramas feissaris. Miks ma seda teen, taas ei oska õelda. Mis annab mulle teadmine, et mingi vana peika käis mingil päeval kuskil söömas, kinos või ma ei tea kus. Ilmselgelt ma ei teeks seda, et vaatan feissarist ,et ahahhh, see peiku hetkel kinos ja vaikselt pressin ka ennast sinna. Ilmselgelt ma ei tee seda, aga noh ,luurata oli ju ikka vaja.
Ilmselt millegipärast , ma tahtsin iseendale teha seda psühho terrorit, et näed, tal läheb nii hästi, ilus naine,lapse jne-minu eraelus puhub paljas tuul. Ja muidugi naersin diivanil sellist õelat naeru, kui avastasin, et tal midagi metsas.
Ja muidugi oli mul ka see komme, et nii kui ma olin napsu teinud ja korraks hakkas igav, saatsin mõnele vanale armastusele uuesti sõnumi, et ikka meelde tuletada, et ta oli täitsa tropp 🙂 Ja muidugi hommikul tahtsin häbi pärast maa alla vajuda:)
Aga, ma ei saa õelda, et mehed sama ei tee. Olen minagi saanud nii sõnumeid kui ka üks vend kunagi luuras akna all. Mingi vahe ikka üks endine armastus pidevalt saatis sõnumeid, kuidas ta mind ikka igatseb-ta õnneks tropiks ei nimetanud:D Samuti tean ma sada prossa, et ta käib mu kinnisel feissari kontol luuramas ja loeb ka seda blogi 🙂 Nii et siinkohal tervitused sulle ;D Nii et naised ja mehed on ikka samasugused- käivad ja luuravad üksteist ja pigistavad peenikest naeru, kui midagi sitasti läheb 🙂
Kuidas teil , kas käite ekse luuramas? Kas vähemalt julgete tunnistada, et vahel käite või
olete ausalt kõik oma mineviku maha matnud?
Minu külgetõmbeseadused😊 